Militaar

MILITAARTURISM | Hundikoobas: betooni valatud raev (1)

Asso Puidet, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja, 10. aprill 2019, 09:05
Kes Eestist varahommikul sõitma hakkab, see jõuabki õhtuks Põhja-Poolas Kętrzyni linna lähistel paikneva kurikuulsa Hundikoopa juurde. Asso Puidet
Me ei tea, kuidas sünnivad grandioossed mõtted hakata näiteks universumi direktoriks, maailma valitsejaks või muuks sellesarnaseks. Küll aga teame, kus näiteks Adolf Hitleril sellised mõtted on sündinud. Tema puhul siis Hundikoopas.

Hundikoobas – just nõnda nimetas Hitler seda Kirde Poola metsade ja rabade vahele rajatud terasest ja betoonist välistaapi, Natsi-Saksamaa sõjamasina kontrollkeskust, milles ta veetis ühtekokku 800 sõjapäeva. Plaane haududes, näpuga mööda kaarti vedades, miljoneid sõdureid veristesse lahingutesse paisates ja riigipiire nihutades.

Muidugi, mitte ainult seda. Igal hommikul, tavaliselt kella üheksa ja kümne vahel, võis Hitlerit näha oma sekretärilt Martin Bormannilt kingiks saadud saksa lambakoera Blondiga jalutamas punkriga külgneval muruväljakul. Blondi pissitatud, töötas Saksa rahva juht läbi Hundikoopasse laekunud korrespondentsi.

Sellele järgnes igapäevane nõupidamine relvajõudude ülemjuhataja Wilhelm Keiteli ning tema asetäitja Alfred Jodliga.

Seejärel, kella kahest, lõunasöök. Esiti tavatses Hitler lõunastada koos oma lähimate kindralite ja kaastöötajatega Hundikoopa kasiinos. Kuna talle aga ei meeldinud söögilauas tööasju arutada, hakkas ta hiljem sööma üksi oma punkris.

Üldiselt oli Hitleri kaaskond vaikimisi isegi rõõmus selle üle, et füürer enam nendega lõunalauda ei jaganud. Nimelt oli veganist Hitleril tobe komme pajatada oma lauakaaslastele võikaid lugusid tapamajas toimuvatest õudustest, püüdes neid nõnda, passiiv-agressiivsel moel, lihasöömisest heidutada. Võib ette kujutada, kuidas suur juht kätega elavalt žestikuleerides, sülge pritsides ning silmi punnitades kirjeldas õõnesnoa kasutamist seavere kogumiseks või külmunud lambarümpade konditustamise eripärasid. Vaatamata suurepärastele oraatorivõimetele ei kandnud Hitleri ponnistused siiski vilja – kõik olid tema lugudega juba harjunud ega lasknud end suuremat segada.

Adolf, Heinz, Hans ja Julius

Lõunasöögi järel võttis Hitler tavaliselt aja maha ja ajas isiklikke asju. Mõnikord näiteks jalutas. Aga mitte liiga tihti – üldiselt eelistas ta varjuda oma eluruumidesse, et seal näiteks grammofoniplaate kuulata. Sõltuvalt tujust kas mõnda Beethoveni sümfooniat või näiteks oma suurt lemmikut, Wagnerit.

Tegelikult oli Hitleril üsna laia spektriga muusikaline maitse. Pärast sõda leiti tema punkrist plaadikogu, kus rassisobiliku muusika kõrval olid esindatud ka teosed Vene suurmeistritelt, nagu Tšaikovski ja Rahmaninov. Veelgi enam, helikandja kujul olid plaadiriiulis esindatud koguni juudid – teiste seas näiteks 1938. aastal Kolmanda Riigi vaenlaseks kuulutatud viiuldaja Bronislaw Huberman.

Kella viiest pärastlõunal oli kohvi- või teeaeg, millele järgnes õhtune sõjanõupidamine Jodliga. Siis oligi päev õhtus ning Hitler tõmbus tagasi oma eluruumidesse, et seal oma lähimale kaaskonnale mõni sütitav monoloog pidada, veel natuke muusikat kuulata või teha muud sellist, mida maailmavallutusplaanidega mehed teevad. Kes teab, võib-olla võis mõnel õhtul näha isegi pilti, kuidas ühe laua taga istuvad Adolf ja temaga punkrit jaganud Heinz, Hans ja Julius, et teha mõni tiir turakat. Kes teab.

Unine väikelinn

Samavõrd rahulik ja väikelinnale omaselt üksluine oli – niikaua, kui enam ei olnud – valdavalt teistegi Hundikoopa asunike argipäev. Et sellesse vähegi vaheldust tuua, kuulus kompleksi kinobarakk. Igal õhtul kell kaheksa linastusid seal filmid. Nõudlus nende järgi oli suur – koguni nii suur, et kinobarakk tuli laiemaks ehitada.

Ainult Hundikoopa peremees ei käinud kinos – isegi mitte Saksa filmide esilinastustel. Selle asemel eelistas Hitler, kes sõjakäigule minemise järel oli loobunud kerglasest meelelahutusest, nagu mängufilmid seda on, keskenduda oma tööruumides ringvaadete analüüsimisele ja tsenseerimisele.

Lisaks mainitud kasiinole ja kinobarakile oli 6,5 ruutkilomeetril laiuvas Hundikoopas veel paarsada hoonet. Nende seas seitse ülisuurt punkrit 10 m paksuste katuste ja 8 m paksuste seintega ning suur hulk väiksemaid punkreid ja lisahooneid. Suured punkrid ehitati n.-ö punker punkris süsteemis, nõnda et ühe punkri sees asus väiksem punker. Nende vahel asuv 50 cm ruum aga täideti kruusaga, et leevendada tõugete mõju, juhul kui Hundikoobas peaks pommirünnaku alla sattuma.

Punkrite välisseinad kaeti puiduga või tsemendist, saepurust ja heinapudist valmistatud spetsiaalse, väga krobelise krohviga, et lumi sinna hästi külge haakuks. Hooneid ühendasid asfaltkattega või betoonist valatud teed ja hämaral ajal valgustasid laternad. Jalgrajad punkrite vahel ning punkrid kaeti tulekindlate maskeerimisvõrkudega. Väiksemate hoonete katustele paigutati kunstpuud.
Sisuliselt oligi tegemist metsade vahele rajatud salalinnakesega, kus elas ja töötas pidevalt oma paar tuhat inimest ehk samas suurusjärgus kui näiteks Otepääl. Küll aga, erinevalt Otepääst, oli Hundikoopas vaid paarkümmend naist.

Pikemalt loe juba Kaitse Kodust!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee