Militaar

Hengo Tulnola – sõjaajalukku kirjutatud mees 

Mehis Born, Pärnumaa maleva vabatahtlik ajaloopealik, 6. mai 2019, 21:49
Hengo Tulnola (vasakult kolmas) 1928. aastal koos Eesti, Läti ja Poola sõjaväelastega Pärnus Riia maanteel asuva hoone ees.Foto: Leo Tammiksaare erakogu
Vabadussõja lahingute tähistamise haripunktis on paslik meenutada ka neid isikuid, kes on jätnud oma kustumatu jälje Eesti sõjaajalukku pigem sõna ja sulega kui tule ja mõõgaga. Üks selline mees oli Hengo Tulnola – Eesti patrioot, keda võiks pidada üheks tähelepanuväärsemaks sõjaajaloo talletajaks ja riigikaitselise mälumaastiku viimistlejaks Eesti lähiajaloos.

Hengo (algselt Hugo) Tulnola (1922. aastani Tsuhna) sündis 16. oktoobril 1897 Võrumaal Navi külas talurentniku peres. Oma kooliteed alustas ta Väimela Rammuli algkoolis ja jõudis õpingutega Võrru evakueeritud Riia Aleksandri gümnaasiumisse, mis aga jäi alanud esimese ilmasõja tõttu lõpetamata.

1916. aasta suvel mobiliseeriti Tulnola Vene keisririigi sõjaväkke. Sellele järgnes teenistus sõdurina 179. jalaväe tagavarapolgus Novgorodi kubermangus, õppimine Oranienbaumi lipnikekoolis ning teenistus nooremohvitseri ja rooduülemana 137. jalaväe tagavarapolgus Pensas. 

Kui 1917. aasta sügisel haarasid Venemaal võimu enamlikud revolutsionäärid, naasis Tulnola Eestisse ja teenis kuni Saksa okupatsiooni alguseni rühmaülemana peaasjalikult Võrus dislotseerunud Eesti pataljonis. Sõjaväeteenistuse lõppedes siirdus ta tagasi isatallu. Laialdaste vaimsete huvidega ning ettevõtliku mehena osales ta 1918. aasta suvel juba Väimela mängu- ja lauluseltsi Kungla asutamises ning leidis seal rakendust nii laulja ja näitlejana kui ka kirjatoimetaja ning ürituste korraldajana. 

1918. aasta sügisel liitus Tulnola Kaitseliiduga ja peatselt alanud Vabadussõjas võitles Tulnola Lõunarindel 3. jalaväepolgu koosseisus 6. roodu noorem- ja vanemohvitserina ning rooduülema kohusetäitjana. 1919. aasta 17. veebruaril sai Tulnola Stakelni lahingus granaadiplahvatusest põrutada ja Vabadussõja viimases faasis astus ta üles lahingutes Landeswehr’i vastu. Teenete eest Vabadussõja lahingutandritel vääristas Eesti riik Hengo Tulnolat Vabadusristi I liigi 3. järguga ja mõõtis talle autasuks välja normaaltalu maad Võrumaal Põlgaste vallas. 

Pärast Vabadussõda jätkas Tulnola teenistust Eesti kaitseväes ja 1920. aastal paiknes koos oma polguga ümber Pärnusse. 3. jalaväepolk reorganiseeriti 1920. aastal üksikjalaväepataljoniks ja viidi üle Valka. Pärnusse toodi aga 6. jalaväepolk (1922. aastast rügement) ja sinna leiti uus teenistuskoht ka Tulnolale. Väeosa paiknes paljudele tuttavates Krasnojarski/Lembitu kasarmutes Tammsaare puiesteel ja sellest sai tema koduüksus kuni 1928. aastani. 

Üheks oluliseks pöördepunktiks oli Hengo Tulnola elus 1922. aasta. Nimelt muutis toona kogu Tulnolate perekond oma senise perekonnanime (Tsuhna) Tulnolaks (uus nimi tuletati tema isatalu nimest Tulno) ja sama aasta 24. septembril sõlmiti abielu Hengo ja Mary (hiljem Marju) Saare vahel. Noorpaar asus elama Pärnus Laatsareti tänavale soetatud majja. Hengo värske abikaasa oli pärit jõukast perekonnast ja kaasavarasse kuulus kõige muu hulgas ka moodsa sisustusega kullasepatöökoda.

Hengo Tulnola silmis ei olnud sõjaväeteenistus just unistuste tipp, nii otsis ta soodsat võimalust armeest lahkumiseks ja otsustas proovida kätt kullasepana. Paraku andsid endast märku nõrgad kopsud (kullaseppade toonased töötingimused tervislikkusega just ei hiilanud) ja käsitöölise karjäär jäi Tulnolal siiski soiku. Võime aga olla üsna kindlad, et suureks rõõmusündmuseks kujunes poeg Valduri sünd 1923. aasta. 

6. jalaväerügemendis teenides leidis Hengo Tulnola põhitöö kõrvalt aega tegelda ka rohkete hobidega, mille seas erilist esiletoomist väärivad Vabadussõja ajaloo uurimine ja jäädvustamine ning sügav huvi muinasaja ja eestlaste muistse usundi vastu.

Tema Vabadussõja teemadel kirjutatud artiklid pälvisid peagi pealinnas asunud Vabadussõja Ajaloo Komitee tähelepanu ja Tulnola kutsuti 1928. aastal jätkama oma sõjaväeteenistust mainitud komitee koosseisus. Lisaks sellele, et ta oli lõpetanud 1927. aastal Tallinnas alalisväe ohvitseride täienduskursused (kursusega kaasnes lõplik gümnaasiumiharidus), omandas ta 1930. aastal ka arhivaari kutse. Suure pühendumuse ja kohusetundega tehtud töö Eesti sõjaajaloo talletamisel tipnes Hengo Tulnolale 1936. aastal annetatud IV klassi Kotkaristiga, mille esildises on tema teeneks nimetatud "Vabadussõja arhiivi asjatundliku süsteemi loomist". 

Tallinna aastatel tekkisid tal soojad ja sisukad kontaktid taarausulistega ning Tulnolast sai usuühingu Hiis liige ja üks taaralaste juhtorgani, Tarkade Koja üheksast liikmest ehk askost. Taaralaste suurejooneliseks eesmärgiks oli eestlaste rahvuskeskse omausu ja sellega kaasneva kombestiku loomine ning pikemas perspektiivis kristliku käsitluse asendamine sellega. Ideede elluviimisega nähti palju vaeva ja võib tõdeda, et mingis osas saavutati suisa edu.

Üheks taaralaste kõnekamaks ettevõtmiseks võib pidada Tallinna Sõjamäe kõrgendikule Sõjamäe hiie (pargi- ja mälestusehitiste kompleksi) rajamise algatamist. Teadaolevalt lugesid taaralased üheks olulisemaks sündmuseks Jüriöö ülestõusu tähistamist ja nende hinnangul võis just Jüriöö pühitsemine tõsta eestlaste rahvuslikku eneseteadvust ja -usaldust. 19. juunil 1927. aastal asetatigi Sõjamäele esimene kivi, mälestamaks 1343. aasta vabadusvõitluses langenud kangelasi, ning istutati seitse tamme Paides rahuläbirääkimistel reeturlikult surmatud nelja eesti kuninga ja kolme sulase auks. Kuigi plaanid olid uhked ja projektil suisa riikliku tasandi toetus, jäid tööd seoses II maailmasõja algusega lõpetamata ning sõjamöllus hävis ka suurem osa tehtust (praegu asub samas paigas pärast taasiseseisvumist rajatud Jüriöö park).

Teise põneva teemana väärib äramärkimist taaralaste omanäoline ajaarvamine. Nimelt pidasid taaralased Eesti Vabariigi loomist sedavõrd oluliseks, et võtsid 1930. aastate esimesel poolel oma kogukonna sisemisel asjaajamisel kasutusele ajaarvamissüsteemi, kus aasta algas 24. veebruaril ehk Eesti Vabariigi aastapäeval ning aega hakati arvestama vabariigi loomisest ehk 1918. aastast. Lihtne arvutus näitab, et täna peaksime me taaralastena märkima daatumitesse aastanumbri 101.

Viljaka ja sõnaosava kirjamehena suutis Hengo Tulnola jätta endast maha märkimisväärse vaimuvara pärandi. II maailmasõja eelsel ajal ilmus tema sulest sadakond sõjaajaloolist, usundilist ja kultuuriloolist artiklit. Tähtteosena ilmus 1926. aastal raamat "3. jalaväe rügemendiga Vabadussõjas 1918–1920". 

Murranguline 1940. aasta tõmbas kriipsu peale kõigele senisele ja major Tulnola paigutati sama aasta sügisel ümber Punaarmee 22. territoriaallaskurkorpuse 232. laskurpolku Elvas. 1941. aasta sõjasuvel viidi nende üksus Venemaale, kus ta ennast 11. juulil Nestrino mõisa juures sakslastele vangi andis.

Kui Hengo Tulnola 1942. aasta veebruaris sõjavangist vabanes, leidis ta hinnatud eksperdina kiiresti tööd Politsei ja Omakaitse Valitsuse arhiivi juhatajana, kus sai taas keskenduda ühele oma meelistegevustest – sõjaajaloo talletamisele. Kuid sedapuhku jäi tööaeg väga lühikeseks ja uue ringiga Eestisse saabunud punavõim arreteeris Tulnola pikemalt mõtlemata 10. oktoobril 1944. aastal. Kombekohaselt mõisteti talle 10 aastat vangilaagrit koos 5 aasta asumisega. Pärast õõvastavaid vintsutusi sunnitöölaagreis ja sundasumist jõudis Hengo Tulnola armastatud isamaale tagasi alles 1956. aastal. Kodumaal asus Tulnola elama Harjumaale Kose-Uuemõisa, teenides oma igapäevast leiba raamatupidajana. Aastate jooksul sai temast innukas koduloolane. 

Pikemalt loe juba ajakirjast Kaitse Kodu!