Militaar

Raudbetoonist juudimuna ja teised veidrad kerad 

Lennart Madisson, tsiviilpartisan, 10. mai 2019, 12:47
Leidur Kahni nägemus ideaalsest tankist jäigi vaid kritselduseks paberil. Foto: sraeli Rahvusarhiiv
Sõjategevuses on võidukaks osapooleks see, kes suudab vaenlast üllatada. Kas siis taktikaliselt, strateegiliselt või lihtsalt ulja mõttega, mis paneb vaenlase nõutult kukalt kratsima ja halvab tema tegutsemisvõime.

Täna heidame pilgu tankilaadsetele toodetele, mis on omavahel seotud selliste märksõnadega nagu hiigelratas, kerakuju, ebapraktilisus… ja loodetavasti ka lugeja heatujuline naeratus.

Aplausi ei kõlanud

Kui fašistid kippusid Poolamaal mürglit tegema, haaras juudi päritolu insener L. Kahn (inseneri täisnime teab vaid Palestiina Sõjaministeeriumi asekantsler ja Kaitse Kodu! militaartoimetuse vanemspetsialist) laualt täissirgeldatud bloknoodi, varnast narmendava kaabu ja läinud ta oligi.

Kahn ei puhanud enne, kui tema kingatallad embasid neitsilikult natsivaba Palestiina Briti mandaatterritooriumi kiviklibu ja tolmuga kaetud pinnast. Turvalises keskkonnas taastus inseneri teotahe hämmastavalt kiiresti.

Kahn teadis hästi, et Hitler, va marutõbine ben zona, ei peatu enne, kui terve maailm tema jalge all lömitab. Midagi tuli ette võtta. Aga mida?
Kahn pingutas mõelda. Pingutas veel. Ja veel natuke. Ning ennäe, tasapisi hakkaski tema leiduripea sisse pesa punuma päästev lahendus. Insener naeratas kergelt, haaras põuest pliiatsi ning kukkus ennast ja paberit säästmata innukalt sirgeldama.

16. juunil 1941 sai meistriteos valmis. Tõsi, esialgu vaid paberile visandatuna. Aga algus seegi. Aega viitmata esitles Kahn oma suurt mõtet Palestiinamaa tähtsamatele ministeeriumiametnikele. Oodatud vaimustusepuhangut aga ei järgnenud. Kahn püüdis igati oma pettumust varjata. Tema meelest nägi letile löödud idee välja igati tummine ja asjalik. Milleks küll need asjatud ninakirtsutused?

Pirakad pisiasjad

Kahni visandist näeme, et tegemist on juraka raudbetoonist kuuliga, mis pidi täitma nii kaitsekindlustuse kui ka (tõsi, mõningast fantaasiat appi võttes) tanki funktsiooni.

Kunstkivist tanki ehk “liikuva kindluse” läbimõõduks planeeris Kahn 6,1–15,2 meetrit, seinte paksuseks vastavalt 0,5–1,3 meetrit.

Kahn väitis ise, et tema erilise tehnoloogia abil valatud, pelgalt 15 sentimeetri paksune betoonsein kannataks välja mistahes kaliibriga mürsu tabamuse. Vastamisega küsimusele, milleks sellisel juhul üle meetrise läbimõõduga seinu üleüldse tarvis läheks, jäi insener tagasihoidlikult kidakeelseks.
Samuti pole lõpuni arusaadav, kuidas Kahn kavatses seest õõnsa betoonkuuli valmis meisterdada. Ilmselt oleks esmalt valatud kaks poolkera, mis hiljem suurte raudvitstega kokku tõmmatud. Või midagi sellist.
Aga selline igav pisiasi Kahni väga ei morjendanud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Eks ole?

Pisut toores muna

Tanki raudbetoonist koorikusse võis siseneda kahe massiivse ukse kaudu, mis paiknesid kera vastaspooltel. Aga kuidas avada ja sulgeda tohutult paksu – kohati kuni 1,3 meetri paksust – betoonist ust?

Jällegi ebaoluline küsimus. Vähemalt Kahni jaoks küll.

Õnneseenele, kes suutnuks massiivse ukse siiski kuidagi lahti kangutada, langenuks au pääseda kera sisemusse. Täpsemalt, teraskoorikusse, mis mahutas relvastuse, laskemoona ja neli meeskonnaliiget. Kaval teljekonstruktsioon tagas meeskonnaruumi horisontaalasendis püsimise ka siis, kui välimine betoonmuna liikus edasi või tagasi. Insener oli selle tehnilise lahenduse üle väga uhke.

Kahjuks ei mõelnud Kahn selle peale, mis juhtunuks siis, kui “liikuvat kindlust” pidanuks liigutama mitte ette või taha, vaid näiteks vasakule või paremale. Sellise manöövri jaoks topeltteljekonstruktsioon puudus. Teisisõnu, kui liikuv kindlus kaldunuks näiteks paremale poole, vajunuks ka kogu tanki sisikond üksteise otsa uperkuuti. Kaos kuubis.

Aga mootor?

Lühidalt öeldes, seda polnudki. Kahni plaani järgi vedas liikuvat kindlust erilise haagisega varustatud raskeveok. Inseneri visioonides võinuks see müstilise rammuga masin vedada korraga ka mitut üksteise külge kinnitatud hiigelmuna. Nagu kivist hiigelrongi.

Patust sündinud sõjatraktor

Kui vaadata sakslaste tanki Treffaswagen, meenutab see vägisi lõiku piiblist. Teate küll – või siis ei tea – seda kohta, kus taevased inglid laskusid Maa peale, et meie naistega maiustada.

Igatahes sündisid selle riivatu, ent inimlikult mõistetava projekti tagajärjel metsikud hiiglased, kes kokkuvõttes kogu maailma tuksi keerasid.
Ükskõik, kas sakslased said inspiratsiooni pühakirjast või oli neil lihtsalt halb päev, aga Esimese maailmasõja perioodil valminud Treffaswagen on üks paras käkk.

Vaata masinat, kust otsast tahad, ikka meenutab see soovimatult eostunud patuvilja, mis sündis ööl, kui Bremeni joobnud talunikud sulgesid mõtlematult heinaküüni vana aiatraktori ja kolmerattalise kurgikäru.

Tõesti nii kole?

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Aga jah, antud juhul on ikka küll nii kole. Monstrum loobiti kokku kahest pirakast, umbes kolme-neljameetrise diameetriga terasrattast. Rataste vahele mahutati soomustatud kast, mille sabaosas paiknes mootor. Kasti tagumikupoole alla oli sätitud pööratav rull-ratas.  Sõjatraktorisse, vabandust, tanki mahtusid neli sõdurit. Relvastuse osas õnneks häid mõtteid kokku ei hoitud: komplekti kuulus muuhulgas Belgia päritolu 57 mm kahur Nordenfeld või siis kaks Mauseri tankitõrjepüssi.
Kogu kupatus kaalus kokku 18 tonni.

Millega lugu lõppes?

1917. aasta kevadtalvel ehitati küll üks prototüüp, aga katsetusest kaugemale asi ei läinud, sest vahepeal oli Saksa keisririik pähe võtnud mõtte teha üks veidi kobedamat sorti tank. Täpsemalt A7V, mida toodeti tõepoolest ka reaalselt paarkümmend tükki ja mis oli Saksamaa ainus seeriatootmisse jõudnud tank Esimeses maailmasõjas. Aga see on juba teine lugu.

"Kuultank"

Kuigi Treffaswagen-koletanki projekt ebaõnnestus täielikult, ei jätnud sakslased jonni.

Samal ajal, kui terve maailm arvas, et ümartankide epohh on selleks korraks kaputt, itsitasid rõõmsameelsed natsid vaikselt oma rakkus pihkudesse ja kolkimine Esseni sõjatehaste salajaste krüptide võlvide all jätkus endiselt raugematu hooga …

Teise maailmasõja lõpus olid hiinlased hädas pealetükkivate jaapanlastega. Jossif Stalin kui hiinlaste suur sõber ja liitlane saatis ihult kollastele, kuid hingelt punastele vendadele appi võitmatu Punaarmee, et see kihutaks Mandžuuria (piirkond Kirde-Aasias, mis hõlmab Kirde-Hiinat) aladelt välja viimase kui ühe jaapanlasest okupandi. Või kui öelda nii, nagu asi tegelikult oli: Venemaa kuulutas 1945. aasta augustis Jaapanile sõja.

Mandžuurias ringi tuhnides ja jalgu jäävaid jaapanlasi mättasse tagudes leidsid vaprad punakotkad imeliku ümara raudjunni. Esialgu ei osanud venelased leiuga midagi mõistlikku peale hakata. Igaks juhuks haagiti võõrale varale siiski näpud taha ja veeti veider rauakolakas võimsa hurraa saatel kodumaale.
Pärast väikest arupidamist lõhuti sõjasaak vene kombe kohaselt võimalikult väikesteks juppideks. Seejärel huvi salapärase natsikobaka vastu rauges.
Muide, see müstiline kuultank vedeleb kuni tänase päevani Kubinka tankimuuseumis, mis asub umbes 60 kilomeetrit Moskvast.

Mida me kuultankist teame?

Tootis selle Kruppi sõjatööstuse kontsern. Metallmuna pole kindlasti disainitud ründerelvaks, sest sellesse mahub üks mees ja soomuse paksuseks on ainult 5 mm. Püssikuuli hoiab selline turvis kinni, aga igasuguse rammusamat sorti mürsu tabamus oleks kahjulik nii tankile kui ka selle sees oleva sõduri tervisele.
Tanki pani liikuma ühesilindriline kahetaktiline mootor, mille abil võis metallkera arendada kiirust kuni 8 km tunnis. Tanki diameeter on kuskil poolteist meetrit. Tõenäoliselt oli sõjamasin varustatud 7,62 mm automaadiga. Aga seda täpselt ei tea.

Põhimõtteliselt võis olla tegu (vaid pelk oletus!) omamoodi sõjavõrriga, millega luuraja hommikusele luureretkele vuristas. Ikkagi ohutum kui löntsida jalgsi läbi vaenuliku piirkonna.

Stabiilsema sõidumõnu nautimiseks oli suure muna taha ühendatud pisem muna. Vist. Keegi ju täpselt ei tea, millisena venelased kuultanki tegelikult leidsid.

Miks on asi salapärane?

Sest mootor on viimase kui jupini lahti lammutatud ja salastatud. Kuultanki metallist proovide võtmine on keelatud. Arvatakse, et fritsud saatsid munatanki jaapanlastele hea tahte avaldusena, jagamaks nende geniaalseid mõtteid modernse sõjatööstuse valdkonnas. Kas tanki kasutati ka päriselt, näiteks luure- või lahingutegevuses? Tegelikult ei tea keegi mitte midagi. On ainult oletused, hüpoteesid, spekulatsioonid. Põnev, kas pole?

Kõrbepall

Tõtt öelda ei olnud reb Kahn esimene mõttemeister, kelle mõtteselguse okupeeris kinnisidee kerakujulisest tankist.  Juba 1936. aastal haistis Texase osariigis rasket leiutajaleiba näsiv A. J. Richardson, et Euroopa horisondile tõusvad sõjapilved ei tõota muud kui häda ja viletsust.  Ühel päeval tundis terava taibuga nupumees oma päikesepõimiku all tuttavat võdinat. Ta teadis hästi, et hetk on kätte jõudnud. Hetk, kui ta pidi midagi tegema. Aga mida, damn it, mida?
Raskemeelseid sõja- ja muid olulisi muremõtteid jahvatades sammus härra Richardson akna juurde ja piilus kardinate vahelt tänavale.  Kitsas uulits oli tühi, kui mitte arvestada rentslis ukerdavat lombakat kassirajakat ja üksikut taimejäänustest moodustunud kõrbepalli, mida tuul mööda räpasevõitu tänavat tuima järjekindlusega edasi togis. Leiutaja jälgis hajameelsel pilgul palli liikumist. See muudkui veeres ja keerles, pöörles ja hüples …

Ja siis Richardson teadis.

Kümmekond pinti õlut, kolm murdunud pliiatsit ja paarkümmend täiskritseldatud salvrätti hiljem oli nunnu väljanägemisega tank Kõrbepall (Tumbleweed) valmis.

Topeltmunatank

Richardsoni joonisel – sest reaalse prototüübi meisterdamiseni ei jõutudki – näeme motoriseeritud teraspunkrit, mis on mehitatud kolme sõdalasega. Sõdurid istuvad ümara vormiga teraskookonis, mille põranda all tuksub võimas diiselmootor. Tugevast metallist kest kaitseb sõdureid nii kuulide, mürskude kui ka mürgiste sõjagaaside eest. Sisemist terasmulli katab veel üks metallist kattekiht, mis omakorda poolitub kaheks poolkeraks ehk “kooreks”. Kumbki koor on ühendatud mootoriga, mis on terve munatanki liikumapanevaks mehhanismiks. Teoorias oli kõik ilus ja uhke. Praktikas kahjuks mitte.

Miks?

Härra Richardson mõtles paljudele asjadele. Ja hästi mõtles. Välja arvatud nüansile, kuidas stiilses terasmunas võitlevad sõdurid suudaksid ümbritseval sõjatandril silma peal hoida. Kontrollimatult suvalistes suundades tulistav tank ei meeldi kellelegi. Seega pole imestada, et muidu nii armsa väljanägemisega tank-kõrbepall tootmisse ei jõudnudki.

Veidratest sõjarelvadest loe pikemalt veel ka Kaitse Kodust!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee