Militaar

Nazarbajev: mees nagu riik, riik nagu mees 

Toomas Alatalu, politoloog, 13. mai 2019, 14:51
Papa Nursultan Nazarbajevil oli ja on kombeks mööda tehaseid ja ehitisi konnata ja asjadel silma peal hoida. Foto: K. Asibekov/ Kazakhastani vabariigi esimese presidendi muuseum
29 aastat Kasahstani eesotsas olnud Nursultan Nazarbajevi tagasiastumine presidendi kohalt ja tema järglase otsus nimetada pealinn Astana ümber Nur-Sultaniks tekitas suurt elevust.

Muigamist oli selle üle kindlasti kõige rohkem Euroopas ja USA-s, sest teatakse ju Briti satiiriku filmi kasahh Boratist ning alati on hea mõelda, et kusagil on tobedaid rahvaid ja riike. Ent sellisel seisukohal võivad olla ainult asjatundmatud.

Kasahstani mõjukus maailmas kasvab kiirelt. Riik võtab üle lääne tsivilisatsiooni kombeid, ehkki mõistagi omamoodi. Nazarbajevi tagasiastumise juures on peamine, et see sündis Kesk-Aasia riikide ajaloos esimest korda – siiani on võimurid lahkunud kas jalad ees või kukutatuina.

Mis puutub tiitlitesse ja nimedesse, siis see on piirkonna tava ja asju vähegi objektiivselt võttes tuleb öelda – tänasel Kasahstanil poleks maailmas praegust autoriteeti, kui tema arengut poleks juhtinud Nazarbajev, kes lihtsalt oskas keset Euraasiat üles ehitada mitmeusulise ja -rahvuselise riigi ning tagada tema poliitikale autoriteedi, kodus rahu säilitades ja mujal edukalt teiste riikide konflikte lahendades.

Eriline anne

Oma riigi loomine algas uue pealinna rajamisest ja seda erinevalt Brasiilia pealinnast nii, et kõik suurriigid ja moslemiriigid sellesse panustasid, rajades konkreetseid hooneid ja kvartaleid. Mööngem – säärast kaasalöömist pole tänases maailmas suutnud mitte keegi teine.

Ega sedagi, et kõigest 20 aastat hiljem toimus seal eri-EXPO 2017 „Tuleviku energia“, mida (ja kogu Kasahstani) tuli kaema 4 miljonit külastajat. Võimas saavutus kunagiselt vähetuntud liiduvabariigilt ja sellest seltskonnast esimesena! Kasahstanil on kohe eriline anne teha kõike, mis arendab ja äratab tähelepanu. Maailmas pole populaarset spordiala, milles Kasahstan kaasa ei lööks, ega suurüritust, mida sealgi ei korraldataks.

Aga tehakse ka seda, mida Davosis või Genfis, Viinis ja New Yorgis ei toimu – näiteks peeti Nur-Sultanis 2006. aastal maailma religioonide esindajate esimene tippkohtumine.

Vägev läbirääkija

Kui nüüd pajatada Kasahstani tegudest maailmas ja alustada viimastest sündmustest, siis alates oktoobrist 2018 on 120 Kasahstani rahuvalvajat platsis UNIFIL-i koosseisus Liibanonis. Kasahstan on esimene Kesk-Aasia riik, kes osaleb ÜRO relvajõududes. Kuna Astana (Nur-Sultan) oli kohaks, kus Venemaa, Türgi ja Iraan leppisid kokku koostööks Süürias, siis arvestatakse seal täna ka kasahhide võimaliku kaasalöömisega kodusõjajärgsetes toimetamistes.

Enne seda oli Nazarbajev jõudnud 2013. aastal ummikust päästa kuue suurriigi 8 aastat kestnud kõnelused Iraani tuumaprogrammi üle – need sai uue jätku Kasahstani eelmises pealinnas Almatõs ja lõppesid 2015. aastal võidukalt Viinis.

Siinkohal on paslik täpsustada, et kasahhid on sunniidid, iraanlased šiiad ja ülejäänud leppeosalised kristlased.

Almatõ protsessi eellugu oli samuti nutikas, sest Nõukogude Liidu laialiminekul sai ka Kasahstanist tuumariik. Sealsel Semipalatinski (praegu Semej) polügoonil oli aastail 1949–1989 korraldatud 456 tuumarelva katsetust, k.a vesinikupommi lõhkamine. Nende katsetuste tõttu kannatanute arvu hinnatakse pooleteisele miljonile inimesele (praegu on riigis elanikke üle 18 miljoni). Veel enne iseseisvuse väljakuulutamist teatas Nazarbajev, et Kasahstan loobub tuumarelvast ning USA ja Venemaa osalusel viidi see riigist minema märtsiks 1995.

USA mentor

Kasahstani välispoliitika suuraastaks sai 2010, kui Nazarbajevil õnnestus korraldada Astanas OSCE tippkohtumine, mis oli esimene pärast 1999. aastal toimunud Istanbuli kohtumist (kus Venemaa president Jeltsin lubas ära tuua väed Gruusiast ja Moldovast) ja järgmist polegi kokku saadud!
Muide, pärast seda tippkohtumist sai Kasõm-Žomart Tokajevist, kes oli toona Kasahstani senati esimees ja on praegu Nazarbajevi järglane presidendi kohal, kaheks aastaks ÜRO Genfis asuva peakorteri peadirektor – kõrgeim amet maailmas, kuhu kasahh on jõudnud.

Lisagem, et kui Kasahstani parlamendi ülemkojal on euroopalik nimi – senat, siis alamkoda on Mazhilis. Ehk nagu kõiges muuski: korraga nagu mujal ja nagu harjutud kodus!

Tasub teada sedagi, et Kasahstanis – nagu teisteski Kesk-Aasia riikides, kus samuti juurutatud läänelik valitud organite süsteem – võetakse, kui olukord seda nõuab, otsuse tegemiseks aeg-ajalt kokku aksakallid. Viimased on teadupärast perekondade kõige auväärsemad liikmed, kelle otsused või arvamused tulenevad elukogemusest ja -tarkusest.

Nazarbajev ise kasutas oma teenitud autoriteeti selleks, et 2012. aastal pakkuda USA president Obamale teeneid tolle kõnelustes Põhja-Korea uue liidri Kim Jong Uniga. Nii et – kasutage meie kogemust tuumarelvast vabanemiseks! Nagu teada, hakkas ka USA tänane president Trump tegelema Põhja-Korea tuumadesarmeerimisega ja viimastel andmetel on ka selles juba seis säärane, et otsitakse vahendajat elik Nazarbajevile võib jälle tööd tulla.

Kui ajaloos veel tagasi minna ja püüda hinnata Nazarbajevi kogu pärandit, siis tuleb esmajoones märkida kasahhide oma ajaloo kirjapanekut. Mõistagi on ajaloo ristteel ja rahvaste rändeteel asunud paiga minevikust raske üldistusi teha, ent nüüd õpitakse koolides Kerei Khani ja Janibek Khani juhtimisel tekkinud 15. sajandi riiki, millest on võrsunud tänane Kasahstan.

Venemaa president Putin püüdis augustis 2014, Ukraina konflikti päevil, Seligeri noortelaagris naeruvääristada nii Ukraina kui Kasahstani omariiklust, mille peale kumbki riik valjuhäälselt protestis. Tagajärjeks oli see, et üsna ruttu hakkas Putin avalikult kuulutama, et Euraasia majandusliidu idee polegi tema, vaid hoopis Nazarbajevi oma. Mis on ka tõsi, sest Nazarbajev pakkus selle välja märtsis 1994 (ja see sai kiire heakskiidu ka Eesti toonaselt presidendilt Lennart Merilt).

Nazarbajevi suurtest ideedest veel seda, et 1992 pakkus ta ÜRO kõnetoolist välja idee CICA-st ehk Aasias ühistegevuse ja usaldusmeetmete loomise konverentsist, mille peasekretariaat asub Almatõs ja kuhu kuulub 47 Aasia riiki. Oma kõnes mullu Shanghais toimunud CICA tippkohtumisel pakkus Nazarbajev välja selle asendamist OSDA-ga (Organization for Security and Development in Asia), mis arusaadavalt on lähedane OSCE-ga (Organization for Security and Cooperation in Europe). Ainult et esimene paneb rõhu riikide arengule ja teine koostööle.

Nazarbajevi rahvus- ja usupoliitika on ühtaegu rabav ja loogiline. Kui tõmmata paralleele, siis Eestil oli mureks kohene pääsemine ÜRO-sse ja see sai teoks septembris 1991. Teist tsivilisatsiooni ja teist mõttelaadi esindav Nazarbajev tõi oma riigi sinna alles märtsis 1992, küll aga jõudis Kasahstan veel 1991. aastal võtta Iraani delegatsiooni koosseisus osas Islami Konverentsi organisatsiooni (moslemite peaorganisatsioon) tippkohtumisest, Nazarbajev ise aga käis (lisaks Moskvale) Türgis, Hiinas ja oli türgikeelsete riikide ühenduse kaasrajajaks.
Elik – esmalt taasliitumine omadega, siis muu maailmaga. 1993. aastal käis ta esimest korda Iisraelis, mis on seda põnevam, et Mekasse tegi moslem Nazarbajev oma esimese reisi alles 1994 ja pöördus sealt koju tagasi pärast peatust Vatikanis, kus ta sai kokku paavst Johannes Paulus II-ga!

Pikemalt loe Kaitseliidu ajakirjast Kaitse Kodust!