Militaar

Kuidas soomusautost sai soomustransportöör? 

Ivar Jõesaar, 27. mai 2019, 10:01
1960. aastal USA-s kasutusele võetud roomiksoomustransportöör M113 jõudis 2000. aastatel ka Leedu kaitseväe teenistusseFoto: Karri Kaas
Teise maailmasõja lõppedes olid kahele suurele sõjatandrile jäänud riigid mõneks ajaks küllastunud sõjaaja forsseeritud rütmis vorbitud ja lahinguis äraproovitud sõjasõidukitest, mida jätkus ka uutesse pisikestesse relvakonfliktidesse. Kuid juba varsti puhkenud külm sõda käivitas mitmes juhtivas ja enamasti ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigust omavas riigis uute soomussõidukite arendamise, mis suudaksid arvukaid jalaväeüksusi turvaliselt ja kiirelt toimetada moodsa sõja lahinguväljadele.

Teine maailmasõda ja eriti sellest tehtud filmid on jätnud meie ajaloomällu pildi verdtarretavatest tanki- ja suurtükiduellidest, mis liigutasid läbi lahinguruumi tonnide kaupa mulda ja metalli. Kuid jalaväelane seal kõrval ja vahel jäi endiselt peamiselt omaenda sõduriõnne ja vormikuue kaitsta.

Tõsi küll, kõikide suurte osalenud armeede kasutusse jõudsid sõja edenedes ka jalaväelastele mõeldud liiklusvahendid ehk soomustransportöörid. Paraku suutsid need lahinguväljale transporditavaid jalaväelasi kaitsta küll juhuslike kuulide ja mürsukildude eest ning toetada meeste jalastumist kuulipildujatulega, kuid ei pakkunud kaitset suurema kaliibriga relvade tule vastu. 

Sakslased arendasid juba sõja eel koostöös oma tollase liitlase Nõukogude Venemaaga ka raskeid soomustransportööre. Venemaa tankodroomidel saadud kogemustele tuginedes ehitati II maailmasõja ajal poolroomik-soomustransportööre SdKfz (Sonderkraftfahrzeug) 250 ja 251, mis sobisid tegutsema ka koos tankiüksustega kesk lahingumöllu, võimaldades soomusgrenaderidel kaitsta oma tankide seljatagust vastase jalaväe üllatusrünnakute eest.

1944–1945 Auto-Unionis arendatud, üksnes roomikutel liikuv Gep. MTW Kätzchen (Gepanzerter Mannschaftstransportwagen Kätzchen – ’soomustatud meeskonnatransportöör’) ehk Kassipoeg, mis oleks võinud vabalt olla ka esimene tänapäevane soomustransportöör, ei saanud seeriatootmisküpseks.

Ameeriklaste poolroomik-soomustransportöör M3 oli ehitatud kolmekümnendatest aastatest pärit prantsuse Citroën-Kégresse’i poolroomiksõidukite eeskujul. Seda kasutasid lisaks USA vägedele veel Suurbritannia ja Lend-Lease Act’i alusel ka Nõukogude väed ja see jätkas teenistust ka külma sõja ajal, kuid osutus sõduritele otseses lahingutegevuses sootuks nõrgemaks varjeks oma nõrga põhjasoomuse ja vertikaalsete küljepaneelide tõttu.

Lääneriikides hakati sõdurite ohutumaks transportimiseks soomustransportöörideks ümber ehitama vanamoodsaks osutunud iseliikuvaid suurtükke ja tanke, nagu M7 Priest, M3 Stuart, Churchill, Ram jne. Hiljem kasutas sama võtet muide ka Iisrael, ehitades soomustransportöörideks ümber Araabia riikidelt sõjasaagiks saadud Nõukogude tanke T-55. Tänapäeval on Iisraeli uuemates tankides Merkava (’sõjavanker’) Mk3 ja Mk4 juba algusest peale ette nähtud ruum ka kuni kuue võitleja mahutamiseks.

Nõukogude uudne rahutööriist

Selle eest, et tänapäeval on olemas selline sõjamasinate liik nagu kandevkerega, suure läbivuse, hea manööverdusvõime ning arvestatava tulejõuga ratassoomustransportöör (ingl APC – armoured personnel carrier, vene BTR – bronetransportjor), oleme taas suuresti tänu võlgu kõigi aegade suurimale maailmarahu eest sõdijale Nõukogude Liidule.

Külma sõja (1947–1991) teise kümnendi algul 1959. aastal põhjustas Nõukogude Liit oma järjekordse rahualgatusega NATO armeedele paraja ehmatuse, kui tuli välja põhimõtteliselt uudsete lahendustega, spetsiaalselt soomustransportööriks ehitatud kaheksarattaveolise, ujuva ning suure maastikuläbivusvõimega sõidukiga.

Sõiduki ehituspõhimõte erines radikaalselt seni Nõukogude armee relvastuses olnud, II maailmasõja käigus välja kujunenud arhitektuuriga kolmeteljeveolise veoauto ZIS-151 baasil ehitatud soomustransportööri BTR-152 omast.
Kui BTR 60P (P – plavajuštšii, ’ujuv’) esimese mudeli kere oli pealt lahtine nagu Teise maailmasõja aegsetel soomustransportööridel, siis järgmiste modifikatsioonide (BTR 60PA) kerele lisandus peatselt katus ja sellele seati luuresoomukilt BRDM-2 pärit pöördtorn, kus tavalisel 7,62 mm kuulipildujal oli ka suurekaliibriline paariline (12,5 mm KPVT).

Oodatava kolmanda maailmasõja tarbeks varustati uue mudeli (BTR 60 PB) kere ka radiatsioonikindla kaitsesüsteemiga keemilise, bioloogilise ja massihävitusrelva vastu. Algselt 10,2 tonnise kaaluga 7,56 m pikkune, 2,83 m laiune ja 2,42 m kõrgune soomuk oli ehitatud nii, et seda suutsid käsitseda lühiajalise väljaõppe läbi teinud ajateenijad.

Imemasina varjatud nõrkused

Õige pea, juba esimestes relvakonfliktides (näiteks 1969. aastal Damanski saare Vene-Hiina konfliktis) tulid ilmsiks BTR 60 nõrgad kohad. Kuigi kereks keevitatud soomusplaadid paigaldati nurga all nii, et suurendada vastupidavust tabamustele ja suunata kuule rikošetile, oli valdavalt 7 mm soomus võrdlemisi õhuke ja nõrk. Soomuk pidas küll suhteliselt rahuldavalt vastu tankimiini plahvatusele, kuid oli sageli nõrk IED (isevalmistatud lõhkekeha) plahvatuse mõju vastu.

Just soomuki kere vähene vastupanuvõime erinevatele rünnetele on üks peamisi põhjusi, miks me fotodel ja videotes Afganistani sõjast või muudest hilisematest konfliktidest näeme Vene sõdureid lahinguväljale sõitmas ülbelt BTR-i katusel, mitte turvaliselt soomukis sees. Mootori asukoht võttis soomukis olijailt võimaluse varjatult väljuda lahinguväljal peatuma sunnitud soomustransportööri tagaosast. Iga laeluukidest välja roniv sõdur muutus aga kohe vastase sihtmärgiks. Nõrk koht ilmnes ka masina käiguosas.

Vene masinatööstusele omaselt polnud inseneridel vintsketele ja suure tugevusvaruga sõjamasinatele pakkuda piisavalt vinget mootorit. Nii liigutasidki BTR 60-t kaks veoauto GAZ 51 90hobujõuliseks forsseeritud bensiinimootorit, mis polnud mõeldud ekstreemsetesse oludesse ja mille tasakaalustatud töörežiimi tagamine osutus maastikul peaaegu võimatuks.

BTR-i tuunimine

Venelastel on oskus oma sõdurite rohketest kannatustest (näiteks Afganistani sõjas) aegapidi õppida ning kui 1986. aastal hakati 1972. aastal evitatud BTR 70 asemel tootma BTR 80-t, olid tuleohtlikud ja nõrgad bensiinimootorid asendatud piisavalt võimsa (260 hj) KamAZi ekstreemkasutuseks kohandatud diiselmootoriga.

Kuigi masin ujus ja liikus teedeta maastikul jätkuvalt hästi, jäid tema nõrkuseks õhuke soomus ja põhja vähene vastupidavus miinidele ja IED-dele. Tänapäeval on BTR 80 ja selle arvukad modifikatsioonid peamiselt Vene Föderatsiooni relvajõudude kasutuses. BTR 80-t ja selle arendusi on toodetud ka Ukrainas, Ungaris, Rumeenias, Kolumbias ning need kuuluvad veerandsaja endise Nõukogude Liidu kunagise satelliitriigi relvastusse. Seega ei kao BTR-id veel niipea lokaalsete konfliktide meediakajastuste pildilt.

Areng jätkub

Tänaseks on ratastel soomustransportöör saanud endale mitmeid erineva funktsiooniga ilusate nimedega järeltulijaid. Ratasveermikuga IFV (infantry fighting vehicle – ’jalaväe lahingumasin’) on enamasti kaheksa vedava rattaga tugevalt soomustatud ning moodsa elektroonikaga hästivarustatud võitluskeskus, mis pakub jalaväele sootuks uusi võimalusi lahinguväljal olla ja erinevate sihtmärkidega võidelda.

Pikemalt loe juba Kaitse Kodust!