Ajalugu

TÄNAVATEL VOOLAS VERI: Shanghai lahingu koledustest ei pääsenud ükski linnaelanik 

Imeline Ajalugu, 12. september 2019, 18:22
Shanghai lahingus kannatasid ka lapsed – sõjakoledus oli kõikjal.Foto: Wikimedia Commons
Elav kaubanduslinn Shanghai muutus 1937. aasta hilissuvel sõjatsooniks ja linna tänavail voolas veri. Ükski Shanghai elanik ei pääsenud sõjakoleduste kogemisest. Shanghai lahingut võib ägeduse ja jõhkruse poolest võrrelda kõigest mõni aasta hiljem Euroopas peetud suurimate lahingutega.

Põlevate hoonete valguses hiilisid Hiina sõdurid 1937. aasta 19. augusti hommikutundidel Shanghai käänulistel tänavail. Nad olid teel Huangpu jõeäärsete kaide juurde. Sadamapiirkond oli jaapanlaste käes, mis võimaldas neil kergesti tuua enda väeüksused ja sõjavarustus sellesse Hiina suurlinna. Hiina sõdurite rünnaku eesmärk oli sadamapiirkond jaapanlaste käest tagasi võita ja üldse jaapanlased Shanghaist välja ajada.

Vaenlane oli aga ette valmistunud. Liivakottidest ja okastraadist barrikaadide taga olid Jaapani sõdurid valmis peatama iga liikuva objekti. Lisaks olid hoonete katustel ja avatud akendel valves täpsuslaskurid. Kuigi Hiina sõdurid hiilisid hoonete fassaadide varjus ja peitusid ukseavadesse, tabasid neid kohe jaapanlaste valangud ja granaadid. Ründavaid sõdureid langes kui loogu. Peagi olid tänavad täitunud surnukehadega, ellujäänud Hiina sõdurid varjusid hukkunud võitluskaaslaste surnukehadest tänavaile tekkinud hunnikute taha ja üritasid jaapanlaste tulele vastata.

Shanghais olid juba 13. augustist saadik käinud Hiina ja Jaapani sõdurite vahelised lahingud. Shanghai linnast oli saanud kahe teineteise naabruses asuva Aasia maa vahelise sõja keskus. 7. juulil 1937 oli puhkenud sõjategevus Hiina ja Jaapani vahel. Hiina poliitiku ja kindrali Chiang Kaisheki ainus eesmärk oli põlisvaenlase väed välja lüüa Shanghai metropolist, kus hiinlaste kõrval olid rahumeelselt elanud ka paljude teiste rahvuste esindajad.

Plahvatus Shanghai Cathay hotelli ees 14. augustil.Foto: Wikimedia Commons

Sel päeval tundus, et Hiina üksustel läheb nende ettevõtmine õnneks. Kuigi Hiina vägi kandis suuri kaotusi, tungisid sõdurid aeglaselt, tänav tänava haaval edasi. Kindral Zhang Fakui, kes jälgis rünnaku edenemist teisel pool Huangpu jõge Pudongi kvartalis, oli sellega väga rahul.

„Ma uskusin, et me oleme vaenlast jõkke ajamas ja Shanghaist välja sundimas,“ meenutas kindral hiljem lahinguid, mida ta oli juhtinud 41 aasta vanusena koos endast aasta vanema sõjaväekomandandi Zhang Zhizhongiga. Nii lihtsaks siiski asi hiinlastele ei kujunenud. Lahing Shanghai pärast oli jõhker ja halastamatu ning sellest ei säästetud sõdureid ega linna tsiviilelanikke.

Juba mõni aasta enne seda, kui Shanghaist sai 1937. aasta augustis sõjatander, olid Hiina ja Jaapan mõõku ristanud. Jaapanlased pidasid end teistest Aasia rahvastest paremaks ning seepärast leidsid nad, et neil on luba allutada endale Aasia piirkonnad, milles leidus rikkalikult toorainet ja viljakat põllumajandusmaad. Kuus aastat varem oli Jaapani keisririik okupeerinud Hiinale kuulunud Mandžuuria. 1937. aasta suvel ligines kahe riigi vaheline konflikt keemispunktile. Jaapani mereväe laevad patrullisid Shanghai vetes, sest keisririigil – nii nagu paljudel lääneriikidelgi – olid selles vilkas sadamalinnas elamas ka oma kodanikud.

Tihti Oriendi kuningannaks kutsutud Shanghai oli väärt kaitsmist. 3,5 miljoni elanikuga linn oli Aasia kaubanduskeskus tänu oma asukohale Jangtse jõe laiaharulises deltas. Kui Chiang Kaishek 1937. aasta juulis riigi kõrgemad ohvitserid riigi tollasesse pealinna Nanjingi kokku kutsus, oligi kohtumise päevakorras just Shanghai. Kuigi Hiina ja Jaapan polnud veel ametlikult teineteisele sõda kuulutanud, olid kahe riigi sõjaväed aasta jooksul relvi täristanud. Hiinlased plaanisid jaapanlaste võimalikku rünnakut ennetada.

Hiina sõdurite kuulipildujapesa.Foto: Wikimedia Commons

„Me tahtsime avada uue rinde, killustamaks Hiinas paiknevaid vaenlase sõjalisi jõude. Ma kiitsin selle heaks. Kõik kiitsid selle heaks,“ meenutas hiljem kindral Zhang Fakui, kes osales Nanjingis nõupidamisel. Hiinlased lootsid pealekauba sellele, et lahingud hiiglaslikus kosmopoliitlikus suurlinnas, kus elas umbes 70 000 välismaalast, panevad ka teisi riike sekkuma ning et see aitab Jaapani agressiivset käitumist peatada. Paljudele linnas elavatele lääneriikide esindajatele oli selline mõttekäik täiesti mõistetav olukorras, milles hiinlased end leidsid.

„Mulle ei meeldi sõda. Minu arvates on see ebakristlaslik. Ma tõesti ei tea, mida Hiina veel teha saaks – peale selle, et Jaapanile vastu hakkab – kui Hiina just ei soovi Jaapani kolooniana lõpetada,“ kirjutas Shanghais elanud Briti-Ameerika misjonär Frank Rawlinson 1937. aasta augusti alguses.

Kui 11. augusti hommikul sisenesid Huangpu jõe kaudu Shanghai sadamasse Jaapani 20 sõjalaeva – nende seas hävitajad ja ristlejad – ning sildusid nn Jaapani linnaosa lähedal kaide juures, siis ei saanud Chiang Kaishek seda enam passiivselt kõrvalt jälgida. Samal õhtul mürisesid 300 veoautot, mis sõdureid vedasid, Shanghai poole teele ja tsiviilisikud aeti rongikupeedest välja, et teha ruumi khaki­värvi vormis Hiina sõduritele, kes veeti Shanghai Põhja-raudteejaama. See asus üsna lähedal sellele piirkonnale, kus elasid linna jaapani rahvusest elanikud ning kuhu nende kaitseks oli saabunud umbes 2500 keisririigi merejalaväelast.

Loe Shanghai lahingust lähemalt augustikuu Imelisest Ajaloost!